Nelikveolist Pobeda maastikuvarianti valmistati aastail 1955–1958 kokku 4677 autot. See haruldane mudel kandis tähist ГАЗ-M-72 ja põhines Pobeda kolmanda seeria sedaanil ГАЗ-20В. Lisaks loodi mitmeid uusi, vaid sellele mudelile omaseid detaile – näiteks laiemad poritiivad, tugevdatud raam, spetsiifilised embleemid ja sisemised muudatused.

ГАЗ-M-72 võib õigusega pidada linnamaasturite klassi rajajaks – see pakkus kombinatsiooni sõiduauto mugavusest ja maastikusõidu võimekusest, mis oli mõeldud vastama just Nõukogude Liidu äärealade äärmiselt kehvadele teedele. Ta oli samas ajas ees: selliste omaduste kombinatsioon muutus mujal maailmas populaarseks alles mitukümmend aastat hiljem.

Huvitaval kombel ei olnud ГАЗ-M-72 siiski esimene nelikveoline sedaan Nõukogude Liidus. Juba 1941. aastal toodeti väikese partiina ГАЗ-61, mis oli nelikveoline variant sedaanist ГАЗ-11 “Emka”. Kuid ГАЗ-61 valmis hinnanguliselt vaid 100–200 eksemplari, jäädes haruldaseks katsetuseks.

Erinevalt sellest töötati ГАЗ-M-72 välja väga kiiresti, kuna paljud komponendid pärinesid olemasolevatelt mudelitelt – näiteks vedrustus ja ülekanded GAZ-69-lt ja kere GAZ-20B-lt. Siiski tehti olulisi tugevdusi kerestruktuuris ning lisati täiesti uusi elemente. Väidetavalt oli see esimene nõukogude auto, millele paigaldati tehases tuuleklaasipesurid, kuigi mitte kõigil toodetud isenditel.

Hoolimata maastikul edukast käitumisest lõpetati tootmine juba 1957. aastal, peamise põhjusena nimetati liialt pehmet keret ja liiga suurt massi. GAZ otsustas linnamaasturite arengut jätkata kergema ja väiksema Moskvitš-402 põhjal.

Nii sündis Moskvitš-410, mida toodeti aastail 1957–1961 samuti suhteliselt vähe – 9310 autot. Tõeline läbimurre tuli alles 1976. aastal, kui esmakordselt loodi linnamaastur algusest peale iseseisva konstruktsioonina – ВАЗ-2121 “Niva”, millest sai rahvusvaheline edu ja linnamaasturite sümbol.