Ajalugu

Valmistati Gorki autotehases ajavahemikul 1941-1953 ca 91 000 autot

Maastikuauto ГАЗ -67 tootmise ja kasutuselevõtu tingisid esiteks sõjaväe vajadused ja teiseks Venemaa halvad teed. Tegu oli tüüpilise komandöriautoga, kuna välitingimustes selgus peagi, et seni komandöriautodena plaanitud ja kasutatud “gazik” (ГАЗ -A, Ford-A koopia) ja “emka” (ГАЗ-M-1 ja ГАЗ-11, 1930ndate Ford-V8-40 edasiarendus) ei õigustanud kumbki oma lootusi.
Auto konstrueeriti 1940-41. aastail rekordiliselt lühikese ajaga, kasutades Lääne vastavate autode (pms Willyse) eeskuju ja Gorki tehases juba tootmises olevate mudelite osi. Nii “laenati” ta mootor ja käigukast ГАЗ-AA-lt (mis omakorda pärines Fordi A ja AA mudelitelt), tagasild ja rattad ”emkalt” (algselt Ford-V8-40) jne.

Liigne kiirustatus ning arvatavasti ka nõukogude autotöötuse mahajäämus Lääne omast tingisid muidugi selle, et päris ”villisest” (Willys MB ja Ford GPW) jäi ta tasemelt siiski paljus maha. Eriti selgus see peale Moskva lahingut 1941. aasta sügisel, mil N.Liidu lääneliitlased avasid oma abi N.Liidule, nn lendliisi (lend-lease), mille käigus sattus Nõukogude Armeele ka massilistes kogustes ”päris-villiseid”. Loomulikult ei jätkunud neid kõigile ja seetõttu pidid paljud komandörid läbi ajama ka ”nõukogude villistega”. Samast pärineb ka auto tuntud hüüdnimi Ivan-Villis.
Viimased ”Ivan-Villised” vurasid konvereilt maha 1953. aastal – aasta varem oli alustatud moodsama ja ökonoomsema maastikuauto ГАЗ-69 tootmist, mis põhines suuresti juba Pobeda tehnikal. Samas jäid Ivan-Villised oma töökindluse ja lihtsuse tõttu veel kauaks kasutusse – kuna bensiin oli tollal odav, ei vaadatud kriitiliselt ka ta suurele kütusekulule.
Sõjajärgselt kasutati paljusid sõjast terveksjäänud autosid rahvamajanduses ning hiljem müüdi paljud kulunud autod ka erakätesse. Just viimane fakt on põhjuseks, miks senini on neid autosid küllaltki palju säilinud kõikjal endises N. Liidus, sh ka Eestis.
Enamik säilinud ja taastamata autosid on siiski ümber ehitatud, sest algselt lahtine kere (uksi sel polnud, katteks oli present) ehitati hiljem sageli koduste vahenditega ümber kinniseks. Veel kaasajalgi ei ole taastamata ja ümber ehitatud kerega auto soetamine vähegi süstemaatilise otsingu järel eriti suur probleem. Tõsi küll, kere tuleb sellise auto soetajal tavaliselt vanade eeskujude järgi siiski uus ehitada.
 

Masinat toodeti aastani 1953 kokku ca 91000 tk peale mida hakati tootma uuemat ja moodsamat GAZ 69-t.

Taastamine

Auto on ostetud 2010 aastal Saaremaalt. Taastamistöödega alustati samal aastal. Kerele tehti liivapritsitööd, keevitati ning kanti peale uus värv. Autoga esimesed sõidud tehti 2013 aasta kevadel.

Autost on juttu ka 13.12.13 ajalehes Meie Maa Nädalalõpp:

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=54&artid=56491&term=Kuldsaar