1950. aastate alguses oli Nõukogude Liidu põllumajandus ees keeruliste väljakutsete – sõjajärgne taastamine, mehaniseerimise vajadus ning vajadus suurendada väiketalude ja aiandite tootlikkust. Just selles kontekstis alustas Harkivi Traktoritehas (HTZ) Ukrainas uue kergtraktori väljatöötamist, mille tulemuseks sai HTZ‑7 – esimene universaalne Nõukogude väiketraktor ratastel, mõeldud eelkõige köögivilja- ja aiandussektorile.

Tootmine käivitus 1950. aastal ja kestis umbes kuni 1956. aastani, kuigi mõned allikad viitavad isegi pisut pikemale tootmisperioodile. HTZ‑7 osutus oma ajastu kontekstis uuenduslikuks, olles spetsiaalselt loodud väiketootjatele, kes vajasid kompaktset, lihtsalt hooldatavat ja mitmekülgset tööriista. Traktor leidis kiiresti koha maapiirkondades, kolhoosides, aianduskooperatiivides ning ka linnade äärealadel tegutsenud majapidamistes.

HTZ‑7 tootmisarvuks hinnatakse erinevate allikate põhjal umbes 48 000–50 000 ühikut. Arvestades, et tegu polnud suurtootmise standardtraktoriga nagu MTZ või T-25, oli see arv märkimisväärne. Paljud traktorid leidsid tee Nõukogude Liidu eri piirkondadesse – eriti sinna, kus nõuti täpset ja kerget tehnikat, mis ei lõhuks peenart ega vajaks rasket hooldust.

HTZ‑7 oli varustatud kahe‑silindrilise, 4-taktilise bensiinimootoriga B-7, mille töökmaht (kubatuur) oli 1,32 liitrit. Mootor arendas umbes 12 hobujõudu (8,8 kW). Mootor käivitus käsikäivitushoovaga ning töötas magnetosüütega, mis lihtsustas sõltumatust akutoitest.

Karburaatoriga mootor töötas tavalise bensiiniga ning oli spetsiaalselt projekteeritud lihtsaks hoolduseks ja remondiks. Mootor paigutati konstruktsiooni kandvaks elemendiks – sarnaselt kaasaegsetele traktori monokokk‑lahendustele, kandis see koos käigukastiga kogu masina massi ilma täiendava raamita.

Käigukastis oli 5 käiku edasi ja 4 tagasi, mis võimaldas traktorit kasutada erineva kiirusega töödel – nii mullaharimiseks, transpordiks kui haagisega manööverdamiseks. Maksimaalne kiirus küündis 12,7 km/h‑ni, aeglasemad käigud sobisid täppistöödeks.