Pobedasid nelikveolist maastikuvarianti valmistati aastail 1955-58 kokku 4677 autot.

Pobeda maastikuvariant ГАЗ-M-72 saadi, kui 3. seeria Pobedale sobitati maastikuautolt ГАЗ-69 pärinevad sillad ja vahekast, valmistades lisaks ka mitmeid maastiku-Pobedale ainuomaseid detaile (poritiivad, embleemid jt). ГАЗ-M-72 võib pidada linnamaasturite klassi üheks rajajaks. Sellise auto konstrueerimise põhjuseks olid Venemaa põhjatud teed, mis sageli nõudsid nelivedu ja kõrgendatud kliirensit, samal ajal kui ei tahetud iga kord loobuda sõiduauto mugavustest.
Päris esimene linnamaastur ГАЗ-M-72 siiski ei olnud – juba 1941. aastal toodeti vähestes kogustes “uue emka” ehk ГАЗ-11 samasugust neliveolisele alusvankrile “tõstetud” teisendit ГАЗ-61. Samas valmistati ГАЗ-61 erakordselt vähe, hinnanguliselt vaid sada-paarsada eksemplari.
Kuna valdav enamik maastiku-Pobeda detaile olid “laenatud” kas 3. seeria Pobedalt ГАЗ-20B või maastikuautolt ГАЗ-69, töötati maastiku-Pobeda välja väga ruttu. Samas tuli mitmeid varem olemas olnud sõlmi seal siiski muuta: nii tugevdati Pobeda keret, muudeti sildu jne. Esimesena nõukogude autotööstuses lisati talle tuuleklaasipesur (mis väidetavalt küll kõikidele eksemplaridel olemas ei olnud). Kere sisemus ja viimistlus võeti täielikult üle 3. seeria Pobedalt.
Kuigi Pobeda maastikuvariant näitas ennast olematutel Venemaa teedel väga heast küljest, ometi otsustati 1957. aastal selle tootmine lõpe-tada. See toimus olukorras, kus tavaliste Pobedade tootmise vahel oli valmistatud vaid 4677 autot. Nimelt osutus maastiku-Pobeda mõningate ekspertide arvates siiski liiga raskeks ja selle kere liialt pehmeks, mistõttu otsustati linnamaasturi projekti edaspidi jätkata mõõtmetelt ja massilt tagasihoidlikuma Moskvitš-402 põhjal.
Nii ilmuski nõukogude automaastikule 4x4-Pobeda väiksem järeltulija Moskvitš-410, kuid ka seda autot toodeti tegelikult aastail 1957-61 vaid tühine hulk – 9310 autot. Järgnes 15 aastat pausi, kui linnamaasturi klassi otsustati taas jätkata, seekord 1976. aastal ning Žiguli alusel. Niiviisi konstrueeritud autot – ВАЗ-2121 “Нива” – toodeti lõpuks siiski massilistes kogustes, sh ka eksporditi ülimenukalt Läände. Nii on linnamaasturite klassi rajaja loorbereid lõiganud maailmas paljuski just Niva, kuigi tegelikult on selle au vääriline (vähemalt üks väärilistest) maastiku-Pobeda.
Väikesest tootmisarvust tingituna on maastiku-Pobeda muutunud tänapäeval rariteediks. Nii on Eestis teada vaid mõned üksikud autod (Tekst V. Praust).

Pilt kereosa erinevustest: